3.

Veerandtunnise vaikuse, mis ilmselt värskele kinnipeetavale elu üle järele mõtlemiseks anti, katkestab äkitselt seesama lahti lendav lingita uks. Sisse astuvad kolm meest. Esimesena kusagil neljakümnendate lõpus, viiekümnendate alguses olev, halliseguste juuste ning kottis silmaalustega äärmiselt ebameeldiva olekuga vanemuurija. Tema kannul siseneb silma järgi vaevalt kahekümne viiene viimse detailini sirgeks triigitud vormis ning juukseõliga üle terve pea lakutud juustega kannupoiss, keda puhtalt välimuse järgi vast jaoskonna eeskujulikumaks uurijaks võiks pidada. See nolk on äsja politseiakadeemia lõpetanud nooremuurija, kes tänaseks päevaks pole veel ainsatki juhtumit suutnud lõpuni lahendada. Viimane ruumi astuja on vanuseliselt kolmekümnendate keskel olev esmapilgul tasakaalukas ning lausa teatud mõttes sümpaatsena näiv pikemat kasvu, erariietes, paaripäevast habet kandev meesterahvas, kelle jakihõlmade vahelt vööl hetkeks välkuvast püstolihoidjast võib järeldada, et temagi on tegelikult politseinik.
„Kingime sulle veel minuti alustamiseks, et siin ja praegu kõik üksikasjaliselt üles tunnistada!“ teatab vanemuurija tuima näoga ning istub neiu vastas olevale toolile.
Nooremuurija sikutab sõrmeotstega pükste viigid ükshaaval üles, haarab taskust märkmiku ja pastapliiatsi ning võtab seejärel kohusetundlikult vanema kolleegi kõrval istet.
„Meil ei ole siin lõpmatuseni aega sinuga seda tsirkust kaasa teha. Ehk alustaks juba?“ lausub nooremuurija üleolevalt, silmnähtavalt kärsituks muutudes.
Teine, juba kolmaski minut on märkamatult täis tiksunud, kuid nende vastas istuva noore naise suust ei kostu ainsatki sõna. Stoilise rahuga jälgivad klaasistunud silmad teda passivaid mehi. Lausvaikus, mille süütult helitut kõla häirivad üksnes viimseni üles kruvitud emotsioonid, mis juba ligi veerand tundi sõnatult kinnises ruumis istuvatelt inimestelt, kes iga hetk on vihast lõhkemas, teravalt torkides üksteiseni kanduvad.
„Hakka ometigi rääkima, raisk!“ murdub viimaks vanemuurija, käratades vihaselt üksi tühja laua taga istuvale ainsale ruumis viibivale vastassoo esindajale.
Kuid istuja vaid raputab pead ning põrnitseb sõnatult altkulmu tema ees seisvat kolme meest edasi.
„Ma ju ütlesin teile juba alguses, et ta ei kavatsegi enda suud avada,“ üritab ruumis viibiv noorim mees ülekuulamise juhtimist üle võtta.
„Vait!“ paneb vanim sellele kiire punkti.
„Kui sa kõik ausalt üles tunnistad, siis ehk suudame sind veel kõige hullemast päästa,“ kostab esimest korda ka kõige pikema mehe tämber ning alustab siinkohal teada-tuntud mendimänguga.
Tema teeseldud heatahtlik hääletoon on uskumatult veenev, sellele mängib omakorda kaasa tema kolleegidest oluliselt erinev välimus, kuid vaatamata sellele ei lähe istuja liimile ning on endiselt vait kui sukk.

 

 

 

See on kummaline, vahel isegi naeruväärse müüdina tunduv, kuid peab tegelikkuses surmkindlalt paika – politseinike selekteeritakse maast-madalast teadlikult nõnda, et osad neist oleksid nn head ja teine pool nn halvad. Ja seda ennekõike väliseid kriteeriume arvestades. Sisemuselt on kõik täpselt ühesugused s******d.
Veel vaevalt mõni minut närvilist ja piinarikast vaikust, kui ühtäkki tume tanksaabas üksikut tooli tabab ning selle koos vaikiva istujaga keset ülekuulamisruumi külma põrandat külili lajatab.
„See on viimane hoiatus! Pikemalt me siin sinuga lolli mängida ei kavatse. Kui sa nüüd ja kohe rääkima ei hakka, siis me ei vastuta enda edasiste tegude eest!“ kisendab närvid kaotanud tüse vanemuurija täiest kõrist ning asetab oma roomiktallaga kaetud jala lamaja silmade kohale.
14 - paistab selle lääpa tallatud jalanõu kummitalla nurgast isegi mehe jalanumber, kuid ülekuulatava kinnisest suust ei kostu ka nüüd, pärast seda haiget teinud kukkumist ainsatki piuksu. Kõige noorem ruumis olev mees süütab sigareti ning viskab sellega süüdatud põleva tuletiku laia õhukaarega otse maaslamaja nina alla. Lamaja õnneks see kustub, levitades vaid hingematvat põlenud väävlihõngu, mis talumatu aroomina tema ninasõõrmeid ummistab.
„Meil kui ülekuulajatel on seadusest tulenev voli sinult mis tahes viisil kätte saada kõik ütlused, mis on antud juhtumi lahendamiseks vajalikud. Ja võid enam kui kindel olla, et oleme valmis kõiki neid mooduseid kohe ka rakendama,“ jätkab esmapilgul sümpaatseimana tundunud pikemat kasvu uurija juriidilise sõnademänguga, tõestades nii abitule lamajalegi, et positiivseid politseinike tegelikkuses ei eksisteeri.
„Me andsime sulle võimaluse tunnistada kõik heaga üles. Tundub, et see ei läinud sulle korda. Nüüd saame sulle üksnes kaasa tunda,“ lausub nooremuurija üleolevalt, kummardab hetkeks lamaja kohale ning põletab hõõguva koniotsaga tema stiilsesse kleiti priske augu.
Enam nõnda valutult ei lähe. Kuumaks köetud tubakas tungib halastamatult lamaja siidpehme nahani.
„Aia,“ lausuvad ta huuled momentaalselt. Ta tõukab punase koniotsa paljaste kätega rindkerelt eemale, see lendab lingita ukse suunas, mille vanemuurija hetk tagasi on avanud. Ka teised kaks politseiametniku lahkuvad vanemuurija järel ülekuulamisruumist.
Räsitud ja kurnatud ning emotsionaalselt hullumeelsuse äärele viidud noor naine suudab vaatamata hetk tagasi kogetud õudustele sisemise väärikuse säilitada. Kindlameelselt tõstavad neiu käed tagasi püsti pikali lükatud tooli, millele ta viivitamatult ka uuesti istub. Siidpehmed käed elegantse, praeguseks, tõsi küll, juba parandamatult rikutud kleidi alt vaevalt välja ulatuvatele paljastele põlvedele seadnud, tardub noor keha hetkeks ning, ilmsüütu pilguga põrnitsevad imekaunid silmad sulgenud, vajub higimärg otsaesine tühjale külmale lauaplaadile. Täpselt nõnda jääb ta mitmeks pikaks tunniks...